Asukoht: Rändrahn Harju maakonnas Kuusalu vallas Pärispea poolsaarel.

Mõõtmed: 7,4x 3,7x 4,7m, üm 21,2m.
Info: https://et.wikipedia.org

Kalevipoeg visanud tuuraga lähenevaid vaenlasi ja tuur tabanud ühte suurt hiidrahnu, mida tänapäeval Odakiviks kutsutakse.

Muistendid

1) Ühekorra, kui Kalevipoeg Suurekõrve nõmmes Jaagu-Mari kärgal päikese paistel puhanud, tülitanud teda Vanapagan ja läinud temale painijaks peale. Kui Kalevipoeg viimaks ülesse ärganud, saanud ta varsti aru, kes teda vaevamas käinud, ja ähvardanud temale kätte maksta.
Läinud siis Vanapagana asupaigast Kuradi kambri kuusikust teda taga otsima. Et teda sealt ei leidnud, tulnud Kalevipoeg viimaks mererannale ja näinud siis, et Vanapagan teisel pool lahte kivi otsas magab. Kalevipoeg saanud rannalt ühe jääraiumise tuura kätte ja sihtinud sellega Vanapagana südame kohta. Tuur lennanud aga kõrvale ja lõhkunud kivi kullest suure tüki ära. Vanapagan pannud minema.
Kalevipoeg pannud imeks, et oda (tuur) mitte Vanapaganat ei tabanud, ja läinud jalgsi läbi lahe vaatama, milles viga seisab, et tema märki ei osanud. Tuura ligemalt vaadates näinud, et selle vars vähe kõver olnud, ja lausunud siis:
«Osav olnud oda tegija,
valsk aga varre vooldaja .»
Sellest ajast peale hakatud seda suurt kivi Odakiveks hüüdma. Teine kord olnud Kalevipojal Vanapaganaga jälle samane lugu ees ja Vanapagan maganud ta Odakive otsas. Ei ole siis Kalevipojal muud saadaval olnud, kui võtnud Hara rannalt, kas Haagi ninalt või Lõuka mäelt suure kivi ja visanud sellega Vanapaganat. Visanud kolmele korrale, aga kõik läinud üle ja kukkunud teinepoole Pärispe neeme Painuva lahte vee sisse. Vanapagan pääsenud jälle.
Läinud siis jälle vaatama ja oma visatud kive teinepool neeme nähes, öelnud:
«osutin küll Odakivele,
a’ paiskand pergu Painovasse.»
E 48173/5 < Samosje < Kuusalu, Kolga v. – J. Lindvest (1911).
Vrd. M. J. Eisen, Eesti kohalikud muistejutud, I-III, lk. 87-89 (52).
Vt. Painuva kivi, muist. 22.

2) Ükskord tulivad vaenlased Pärispea neemele. Kalevipoeg oli parajasti Jumida neemel ja võttis tuura kätte ja viskas sellega vaenlasi. Kuid tuur ei tabanud vaenlasi, vaid lendas otsapidi ühte kivisse. See kivi seisab praegu ühes karis, mida nimetatakse Odakivi kariks. Seda kivi kutsutakse Odakiviks, sealt paistab praegu väike tuura ots välja.
ERA II 110, 583 (21) < Kuusalu, Kõnnu v. Viinistu k. – A. Kalholm (1935).

3) Odakivi pidi olema Kalevipoja tuodud, seljast oli viskand. Selle tuond hiukseplehis.
ERA II 161, 176 (13) < Kuusalu, Kõnnu v., Pärispea k. – R. Põldmäe < Jaan Lintrov, 75 a. (1937).
Vt. ka: Painuva kivi, muist. 22 H; Kivikandja, muist. 98.

4) Kord tulnud vaenlased tülitama kanget Kalevipoega. Siis võttis Kalevipoeg oma oda ja tahtis vaenlasi visata, kuid oda jooksis ühe kivi külge. Selle kivilt tuli tükk küljest ära ja jäi nagu oda. Sest ajast pääle hakkas rahvas seda Odakiviks hüüdma.
ERA I 5, 25 (33) < Kuusalu, Kõnnu v., Viinistu k. – F. Varma < J. Varma, 73 a. (1935).