Turjekeldri juga (ka: Turje kelder, Turjekelder) asub Harju maakonnas Kuusalu vallas, Kuusalu–Leesi maantee lähedal.

Joa kõrgus on ligi 5 meetrit. Kõrgeimast astangust jõe vastuvoolu suunas asub veel väiksemaid – 0,2–0,5 m – astanguid. Joa all asub Turjekeldri koobas, millega on seotud palju legende. Koopa on moodustanud sealt väljanõrguv põhjavesi (Turjekeldri allikas)

Turje kelder on Vanapagana ja Kalevipoja muistenditega seotud koht. Ennemuiste asunud siin Vanapagana viinakõrts, kus kaks nägusat tütarlast müüsid seal klaasidega viina. Viina saadi kohalikust viinaallikast.

Muistendid

1) Kuusalus Loa ja Tsitri mõisa vahel on suur koobas. Kohalikud elanikud nimetavad seda Turje keldriks. Sellest Turje keldrist voolanud ennemuiste viinaallikas. Vanapagan võtnud selle viinaallika oma hoole alla, avanud seal kõrtsi. Ei annud viina muidu, vaid raha eest. Kaks ilusat tütarlast müünud seal laia kivi pealt klaasidega viina. Klaasid, viina täis, seisnud alati kivil. Kes seda viina korra maitsnud, see olnud nagu nõiutud. Ei või enam muidu elada, kui peab iga päev minema Turje keldrisse Vanapagana kõrtsi viina maitsema. Üks joob riided seljast, teine viimse kopika, kolmas loomad ja majariistad, neljas lubab isegi naise, lapsed orjiks. Mõnel mõistlikul mehel tuleb tahtmine vendi viinaorjusest päästa. Keegi toob korra viinaklaasi keldrist ära. Aga pea tulevad Vanapagana poisid klaasi jälle tagasi nõudma. Viinaorjus kestab niimoodi endistviisi edasi. Isegi Kalevipoeg sattunud Soomest 12tosina laudadega tulles Turje keldrisse, kus ta enese varsti joobnuks joonud. Sorts sedamaid Kalevipoja kallale. Kalevipoeg laudadega lapiti pihta. Siil vägimeest õpetama: “Serviti, serviti!” Serviti laudadega lüües võit Kalevipojal. Sest ajast peale kannab koht Siilikõrve nime. Viimaks teeb üks mees katset kõrtsi hävitada. Ratsutab keldrisse, tõmmab viinaklaasi peosse, tuhatnelja tagasi. Ümber vaadates näeb: Vanapagana poisid taga ajamas. Tagaajajad meest varsti kätte saamas. Korraga kuuleb mees hüüdu: «Ristitud maale! Ristitud maale!» Mees näeb: ees risti küntud põld. Mees põllule, arvates: küll see ristitud maa ongi! Viskab viinaklaasi vasta kivi puruks. Tagaajajad jooksevad põlluni mehe järele, jäävad aga ristvagusid nähes peatama. Ei julge enam järele minna. Mahavalatud ja puruks löödud viinast moondub ristitud põld sooks ja on tänapäevani pehme soo. Viinaklaasi röövimisest saadik Turje viinaallikas kadunud. Küll seal allikas praegu veel olemas, aga ei voola enam viina, vaid ainult vett. Sestsaadik Kuusalu elanikud Turje keldris käimise kiusatusest lahti ja nende käsi käib palju paremini.
M. J. Eisen, Eesti kohalikud muistejutud I—III, lk. 26—27 (14).

2) Turje kelder — see on üks koopa moodi õõnestik järsu mäe sees. Rahvasuu räägib sest mõnda juttu. Kas neil kõigil küll sugugi tõtt on, ei tea ma. Üks jutt on, et seal olla vanal ajal kõrts olnud, kus kaks väga ilusat neiut viina müünud, mis hästi inimesi ligi tõmmand, liiati noori mehi. Viin põle jälle muud midagi olnud kui vesi, mis koopa laest jooksnud (mis tänini allika kombel sealt välja jookseb. Suvel vahel palavaga poevad hobused ja loomad sinna viluse, kuhu neid 20 viisi mahub). Neiud põle aga muud keegi olnud kui vana jätise inglid, kes seal inimese näul inimesi eksitanud. Ka olnud seal alati häid lihakookisid valmis, mis inimeselihast olnud tehtud, keda neiud olnud oma võrku saanud. Ühekorra, kui Kalevipoeg Soomest tulnud, kaksteistkümmend tosinaid saelaudu seljas, siis jootnud neiud teda purjuse seal koopas, ja kui ta jälle Peipse poole hakand sealt minema, tulnud vana sorts ise talle kaela peale. Kuna Kalev ikka lappi laudu teisele tõmmand mööda turja, hüüdnud veike heal põesast, et: «Anna serviti!», mis ka va jätise naha peale mõjunud. Kuna siis Kalev oma kasukahõlma siilile katteks and hea õpetuse eest, kannab see koht tänini Siilikõrve nime.
E 4319/20 < Kuusalu — J. Abreldal (1893?).
Trükitud väheste erinevustega: M. J. Eisen, Teised kodused jutud, lk. 3—4.
Vt. ka: E 51362/3 (2) < Kuusalu — V. Levstr;m (1921).

3)

Turje kelder, see on koopa moodi õõnestik järsu mäe sees. Rahvasuu räägib sellest mõnda juttu. Kas neis kõigis küll sugugi tõtt on, ei tea ma.

Üks jutt on, et seal olevat vanal ajal kõrts olnud, kus kaks väga ilusat neiut viina müünud, mis hästi inimesi ligi tõmmanud, liiati noormehi. Viin pole jälle muud midagi olnud kui vesi, mis koopa laest jooksnud. (See jookseb sealt tänini allika kombel välja. Suvel vahel palavaga poevad hobused ja loomad sinna vilusse, kuhu neid kahekümne viisi mahub.)

Neiud olnud Vanajätise inglid, kes seal inimese näol inimesi eksitanud. Ka olnud seal alati valmis häid lihakooke, tehtud inimeste lihast, keda neiud oma võrku saanud.

Ükskord, kui Kalevipoeg Soomest tulnud, kaksteistkümmend tosinat saelaudu seljas, jootnud neiud ta koopas purju. Ja kui ta sealt jälle Peipse poole hakanud minema, tulnud Vanasorts ise talle kaela peale. Kuna Kalev teisele ikka lappi laudu mööda turja tõmmanud, hüüdnud väike hääl põõsast, et: “Anna serviti!” See mõjunudki va jätise naha peale.

Kalev andnud siis hea õpetuse eest siilile katteks oma kasukahõlma. Seepärast kannab koht tänini Siilikõrve nime.

KJ II 3/4 (1). Käsikirjas: E 4319/20 < Kuusalu – J. Abreldal (u. 1893).