Kuivlodu ehk Kalevipoja poolt loobitud kivid (ka põllekivid) Peipsi järves Rannapungerja lähedal.

Muistendid

1) Enne, mitu tuhat aastat, kui Kalev veel elanud, olnud temal poeg, keda rahvas omaks ülemaks pidanud. Tal olnud tuhat tugeva täku jõudu, mitmesada härja jõudu, kõige ilma inimeste jõudu. Suurus (kõrgus), jämedus olnud mõõtmata. Kõige nende vägede omaduste kõrval olnud ta õiglaste vasta nii vaga kui lambatallekene, hea kui veike oinake. Rahvas armastanud teda, tema kua rahvast, nad suanud kui õiglased rahvas ja valitseja läbi. Pidanud karu ja muu metsaloomade jahti, käinud Läänes, Peipsis ja Virtsus kalal. Vaielnud vahel kua võera rahvastega, aga sõda olnud tundmata. Kõrra võttis nõuse Kalevipoeg võeraid rahvaid vaatama minna. Lähnud läbi Peipsi järve, kus tal vesi aga alla naba ulatanud, veenud kuasas karunahku, ilvesse, hülge ja rebase ülikondasid. Võeral võetud ta’ad lahkest vasta; antud tagasitulemises seljatäis laudu ja rüppetäis kiva kaasa. Ahmanud kiva rohkeste rüppe ja laudu palju seljale. Tulnud, tulnud kuni Roadna (Iisaku khk.) ranna ligidale, laua-koorem õlnud raske, litsunud õlal. Pärast visanud kivid rüppest maha järve, arvata kümme versta kaldalt, millest suanud kivilodu . Rahvas või kalamehed kutsuvad praegu seda kohta kardetavaks kuivaks loduks ehk Kalevi loduks. Lauad aga veenud Lääne randa laevade jauks. Hobese, mis tal kua õli, jättis Peipsi ranna veerele põlise metsa servale sööma, seni kui ta Läänes käis. Nii kui ta kõigis tugev õli, nii õli ta kua silmast terav, ta nähnud Läänest, kuda hunt temast maha jäetud valge hobese kallale tükkinud. Ta võtnud vihas hundi peale veikse kivi Läänerannalt ja visanud hobese kallale tükkija hundi sellega surnuks. Kivi on praegu Mustvee külas ranna serval liikumata paigal, mida hundi peale visanud, ja rahvas kutsub (hüüab) Kalevipoja kiviks tänapäevani. Kivi suurust imestavad kõik vaatajad.
H III 3, 285/7 (2) < Tallinn < Torma, Kasepää v., Mustvee al. – P. J. Sorgus (1889).
Vt. Kivid hundi pihta, muist. 17 B, C, 18 B; Peipsi sügavus, muist. 328; Laudade kandmine, muist. 334-336.

2) Kalevipojast on I. Särg kuulnud vaid nii palju, et ta olevat kive loopinud Peipsi järve ja sellest tekkinud Kuivlood ja Taalik (need on Peipsi veealused madalikud Mustvee ja Ranna-Pungerja vahelisel järveosal, umbes 3-7 km kaugel kaldalt. Rahvas nimetab siin kaugele järvele minemist «läks ülesse kõrgele järvele»). Peipsi järv on sügavuselt ulatanud Kalevipojale persest saadik ja Kurema järv kurgust saadik. Teatakse ka seda, et Kalevipoega on õpetanud siil: lüüa servi lauda sortse , ja selle eest visanud Kalevipoeg siilile ühe siilu omast kuuest, millest saanudki siil oma okkalise naha.
ERA II 135, 64 (18) < Torma, Lohtsuu v., Kalma k. – M. Särg < Johan Särg, sünd. 1849 (1936).
Vrd. Peipsi sügavus, muist. 328.

3) Rahvajutt räägib, et Kalevipoja ema tahtis kord oma poja kalmule kive kanda. Noh, heakene küll – mõtles, mõtles, ei teadnud, kust tuua kive. Esiteks läinud Kuuramaalt kive tooma, kuid sääl ei olnud nii palju kive, siis läinud Venemaalt tooma. Sääl ladus põlle kive täis ja hakkas tulema. Kesk Peipsi järve pillanud kivid maha. Ja praegugi on sääl kive. Seda kohta kutsutakse Kuivloduks .
ERA II 239, 172 (11) < Torma, Avinurme v., Kõrvemetsa k. – E. Õunapuu < Alma Vaher, 47 a. (1939).
Vrd. Neitsikivi, muist. 99-114.