Aaretejaht viis abielusõrmused taas kokku!

Taevas oli pilves ja aeg-ajalt sadas hoovihma. Ühesõnaga ilm ei soosinud detektoriga otsimist. Sõitsin autoga järve lähedale, võtsin detektori ja sain astuda vaevalt kümme sammu ja kohe korralik signaal. Tegin maapinda esimese augu ning kuldsõrmus säras vastu. Olen aastaid otsimas käinud, kuid kulda ei olnud veel leidnud. Loomulikult lõi silma särama. Seejärel otsisin veel mitu tundi. Isegi jahe tuul ja korralikud vihmasabinad ei seganud, kuid edaspidi tuli järjest vaid õllepurke, pudelikorke, hõbepaberit, suitsupakke, kommipabereid ja kõike muud mis iseloomulik piknikukohale.
See pani mõtlema – kuidas on võimalik, et lähed ja võtad kohe kümnete signaalide vahelt välja selle õige? Imelik, aga seda on minu praktikas ennegi juhtunud ja olen ka teistelt kuulnud. Hiljem võid otsida ja otsida, aga leide rohkem ei tule.

Hiljem kodus pesin sõrmuse ära. Tegemist oli abielusõrmusega kus mehe eesnimi sees ja kaasaegne kullaproov. Sõrmus tuli välja umbes 20 cm sügavuselt maa seest, mis viitab sellele, et see võis seal juba pikki aastaid olla. Samas kaasaegne kullaproov reetis, et sõrmus ei ole vana ja tasub omanikku otsima hakata. Juba sama päeva õhtul sai sõrmusest pildid tehtud ning panin FB avarustesse omanikku otsima. Antud päeva rõõmu jagus ka teistele! Kulus vaid kolm päeva ja sõrmuse omanik tuligi välja. Terve aasta ennast peitnud sõrmus leidis omaniku üles ja sai taas oma paarilisega kokku umbes nädal enne pulmaaastapäeva.